Vilistlaspäev ehk Tallinn pisaraid ei usu
Äratuskell heliseb kell 6.20. Tartus. Rõõmsalt tõusen voodist, võimlen, keedan piimaga putru. Olen piiritult õnnelik, et on selline kaunis kevadhommik. Valetasin eelmistes lausetes, brutaalselt, aga igatahes jõuan kuidagi autosse ja kell 7.06 olen Põhjala Tartu korteri lähedal parklas ning helistan ksv! Kärdile. Ta võtab toru ja mõmiseb, et hakkab liikuma. Kohustused. Ei ole kerge olla tegevkoondise esimees, vilistlaskogu abiesimees pole samuti kerge olla. Aga tuleb olla! Silmanurgast piiludes paistab, et ka Põhjala korter seisab püsti, pole maha põlenud ega midagi. Seega on päeva esimesed võidud käes ja olemine paraneb veidi. Kärt ronib autosse ja Ravila põllu servalt korjame ksv! Laura ka autosse.
Võtame suuna Tallinna poole. Tallinn on veel kaugel. Teepeal paneme paika Põhjala ning kogu maailma takkajärele. Kükital on selge, et ilma musta kohvita ei lähe see asi enam kohe mitte kuidagi, Laura jääb musta kohvi osas eriarvamusele, aga ega tema käes rool ei ole. Kallame kohvi ja ökoloogiliselt korrektsed ning tervislikud saiakesed kõrist alla ja pressime edasi. Kui jõuame umbes Tallinna lennujaamani, hakkan natukene värisema. Selles linnas tunnen ennast ikka ja jälle maavillase ning sõnnikuhaisusena. Pole viga, Laura on Lasnamäelt, tema juhatusel otsime teed Roosikrantsi 8B suunas. Kõik kulgeb nagu nomaalselt. „Näe, ongi Roosikrantsi, pööra siit sisse!” juhatab noortevanem Laura. Noortevanemat tasub uskuda, pööran, ainult et telliskivi vahib vastu. Ja siis vahib mind vastassuunast tulev taksojuht. Nagu marslast vahib. Pööran elegantselt kolakaga auto üle äärekivi tagasi. Tundub, et mootor jäi külge. Tiir ümber kvartali ja sõidame Roosikrantsi tänavasse õigest otsast sisse. Pargin maavalitsuse ette, Tallinna teadmamees ütles, et sinna saab parkida.
Võtame pagasiruumist kraami ja otsime sissepääsu keldrisse. Keldrisse on vaja minna selleks, et valmistada kelder ette uueks eluks. Pärast pikki eksirännakuid kolib Põhjala Tallinna koondis uuesti meie Roosikrantsi korterisse, et kolimine saaks sündida, on vaja teha remonti. Remondile eelnevate lammutustöödega täna vilistlaspäeva talgutel tegelemegi. vil! Priit viipab meile ja suundume keldrisse. Pikka juttu ei ole: diivanid tuleb kaitsvasse kilesse mässida ja ruumis olevad puitehitised lammutada. Nii lihtne ongi. Silmaga hindan, et neljakesi vast tunnike tööd. Võib-olla leiab pärast veel mingit tegemist? Diivanid saavad kilesse, tööriided on seljas ja viskan pilgu riiulitele ja kappidele. Ainult need ehitised seisava meie ja Põhjala helge tuleviku vahel. Siin ei saa olla kahtepidi mõtlemist: lendame peale. Jõuavad ka vil! Piret ja ksv! Madis. Madis ei ole pika jutu mees, haarab akutrelli ja hakkab lammutama. Ma haaran ka kellegi akutrelli ja liitun. Ei saa olla paremat kui laupäevahommikune destruktiivne lammutustegevus isamaa kasuks. Saame tegutseda paarkümmend minutit, kui tekib esimene haavatu. Mina. Löön endal laest turritava poldi pähe. Verd purskab ja hüäänipoeg Matti on õnnelik. Tegelikult ei purska, vaid immitseb kergelt, probleemi lahendab jänesega plaaster, mis on näha jooniselt.
Saame veerandi raamaturiiulist kergelt kätte ja pärast seda seisame silmitsi massiivse iseehitatud kirjutuslauaga. Lauda pealtpoolt vaadates kruvisid ei paista. Järelikult…on nad laua all. Rooman sinna. Saast, tolm, küttetorud. Asbest? Ei tea, vast mitte. Elämä on ihmisen parasta aikaa. Laua all ongi palju kruvisid, lasen trellil käia. Ülevalt räägib keegi midagi sellest, et ronigu ma välja ja laud võivat mulle pähe kukkuda. Päriselt välistada ei saa, aga on asju, mille nimel tuleb riskida. Laua lammutamine on üks neist. Eemaldan ühe paneeli ja selle tagant paistab Madis, kes roomab kusagil küttetorude vahel. Madis suunab oma trelli samuti laua vastu. Kruvid oleks nagu lahti, aga laud ikka ei liigu. Kusagil on salakruvi, milleni trelliga ei ulatu. Meeleheites võtame kasutusele radikaalsed võtted ja kruvime selle käsitsi lahti. Nagu kruvikeerajaga, noh. Laud eemaldub ja meie tõuseme püsti. Keegi tõstab meie juurest üles katkise pudelikaela. Nojah, ega meie ju ei teadnud, et Tallinnas avaja kasutamise asemel pudeleid roosiks taotakse. Vahepeal saab Madis haavata, järgmine plaaster leiab kasutust.
Rahvast on kõvasti juure tulnud, kõik lammutavad midagi. Kõik konstruktsioonid on paksult metallist ehitusnurki täis, kruve on sadu, justkui seeni pärast sadu. Võtame ksv! Kristiinaga ette raamaturiiuli ülejäänud osa. Kristiina ütleb, et pole akutrelli varem kasutanud. Näitan talle paar kruvi proovimiseks. Tartu raamatukoguhoidja silmad lähevad põlema ja trell jääbki tema kätte. Tunnikesest hakkab neli saama ja puitkonstruktsioonid leiavad oma otsa. Kraabime veel veidi seintelt lahtist värvi. Vestleme tavalistel teemadel: islam ja DNA replikatsioon rakkudes. Terve mõistusega vil! Siim soovitab mitte kraapida sellelt seinalt, mis niikuinii maha lõhutakse. Samas tuleb just sealt värv kõige paremini maha, võta nüüd kinni, mis õige on. Töö ei lõppe, aga tööind siiski vaikselt raugeb. Ekskurseerime läbi ka teised ruumid. Pärast seda saabuvad ülikonnas härrasmehed. ksv! Mark teatab, et ta on just palgatud Tallinna väärikasse kooli matemaatika õpetajaks. Õnnitleme teda. See seletab hästi, miks tema on ülikonnas ja meie oleme tolmuahvid. ksv! Keiu ja Juuli (Juuli ei ole kaasvõitleja, Juuli on hagijas.) toovad meile süüa, mille tänuga nahka paneme.
Vantsime Madisega oma autode juurde. Paistabki Põhjala Tartu koondise maskott, Madise valge Ford, millega ja mille nimel oleme läbi käinud tulest, veest, vasktorudest ja erakorralise meditsiini osakonnast, Madis ise veel lisaks fiiberkaablist. Aga midagi paistab veel, paistab mõlema masina kojameeste all. Kummalegi 31 € trahvi, õnneks ei paista Kõlvartit, kes lõuga annaks. Jõuga. Tallinna teadmamees seletab meile hiljem, et me oleme ise maakad: kui Tallinnas küsida, kus parkida saab, siis ei vastata, et kus tasuta parkida saab. Tallinnas ei saa tasuta parkida. Öeldakse, kus parkimiskohti on. Ega midagi teha ei ole, jätan enda auto seisma, parkimistrahv toimib ka edasi parkimispiletina ja kobin Madise autosse.
Riietun pidulikku ülikonda. Olgu, tegelikult panen enam-vähem puhta kampsuni selga. Sean sammud Tallinna koondise praegusesse korterisse, kus toimub vilistlaspäeva vähemtöine koosviibimine. Jutuks tuleb see, millistes korterites on Põhjala asunud läbi aegade Rootsis, Tallinnas ja Tartus. Ruumilisele mõõtmele lisandub ajaline mõõde: vanim kohalolija on sündinud aastal, kui Palusalu Berliinis võitis. Noorima sünniaasta jääb eelmise sajandi viimasesse kümnendisse. Kogu see üritus lõpeb sellega, mida võis salamisi karta. Jah, vaadatakse Eurovisiooni. Kella poole kahe paiku öösel vaatab noorliige mulle veiniklaas käes otsa ja küsib ahastades: „Mida selles Portugali loos küll leitakse? Ütle, miks selle poolt hääletatakse?!” Aga mina ei tea, ma tean muid asju, ma tean, et mul on väga hea meel, et kümme aastat tagasi Põhjalasse astusin. Aga noorliikme küsimusele ma vastust ei tea. Seekord ma ei valeta. Lahkun öhe.
vil! Kaarel Piip
