Minu Eesti 100

Minu Eesti 100. sünnipäev algas 24. veebruari hommikul Tallinna koondise Roosikrantsi korterisse saabumisega. Kohal olid ka need vaprad põhjalased, kes olid eelneval õhtul akadeemiliste organisatsioonide ballil Estonias jalga keerutanud, korp! Sakala järelpeol tähistanud ning varahommikul Eesti lipu heiskamisel ja vanalinna läbinud rongkäigus osalenud.

Köögis valmistati kiluvõileibu, keldris aga täideti pitse Vana Tallinnaga ja seati valmis projektorit, et vaadata aastapäeva paraadi Vabaduse Väljakul. Kuna tegu oli ikkagi juubeliga, siis olid kohal ka mitmed eakamad vilistlased, sealhulgas üks daam Stockholmi koondisest, kes polnud varem Tallinna koondises käinudki. Külla olid tulnud ka noormehed EÜS-ist ja meie mitteametliku sõprusorganisatsiooni Austrumsi liige. Klaasikõlina saatel öeldi tooste Eesti järgmise 100 aasta terviseks.

Paraad vaadatud, tuli mul asuda teele Tartusse, kus ootas veel üks pidu: sel aastal oli mul au ja õnn minna Tallinna koondise esindajana koos Tartu koondise esimehe ksv! Laura Viidikuga presidendi vastuvõtule Eesti Rahva Muuseumisse Raadil. Seadsime end Tartu koondise ruumides valmis ja meie tõld viiski meid Eesti sajandi tähtsaimale üritusele.

ERM-i saabudes nägime mõlemal pool teed värskelt põlema süüdatud suuri lõkkeid. Kutsar pidas vankri kinni sinise vaiba juures, mis koos seda ääristavate mustade ribade ja ümbritseva lumega moodustas meie armsad lipuvärvid. Tõlla ukse avas paraadvormis härrasmees ja asusime koos teiste saabujatega kõndima ukse poole. Päike oli otse meie ees hoone taha loojumas ja taevas ilus selge. Uhkusega kandsin peas oma Põhjala mütsi. Seda, et president akadeemiliste organisatsioonide esindajad vastuvõtule kutsub, ei juhtu igal aastal.

Esimene peatus oli fotoseina juures, kus jäädvustati meie kohmetud naeratused kõigi Eesti meediaväljaannete veebigaleriidesse. Seejärel uudistasime ringi. Kõik tuntud näod olid kohal: poliitikud, näitlejad, ettevõtjad. Oli harjumatu, et kõik olid tuttavad, aga keegi mind ei tundnud. Möödusime puhvis roosas kleidis Anu Saagimist ja paljudest teistest reporteritest, kes peokülalistelt intervjuusid võtsid.

Tunnike hiljem algas ametlik programm presidendi kõnega. President Kersti Kaljulaid rääkis sellest, kui palju oleme saavutanud, aga ka Eesti ühiskonna valukohtadest, tolerantsusest, keskkonnast ja paljust muust. Ta pidas kogu oma pika kõne peast ja tegi seda nii, et lausa lust oli kuulata. See oli hea kõne. Ühe naisterahva minestamine meist eespool tõmbas küll tähelepanu korraks kõrvale, kuid presidendi hääl ja jutt jäid selgeks. Järgnes mürisev aplaus 1500 tihedalt kokku pikitud inimeselt.

Sellele järgnenud NO99 filmilavastus „NO31 Teekond“ lõppes teatri näitlejate ja etenduses osalenud koori jooksmisega peaukseset otse lavale. Vaevu suutsime Lauraga selle amokijooksu eest kõrvale hüpata. Eks ohte valitses sel õhtul teisigi. Näiteks suupistepakkujad, kes nagu Araabia kaupmehed meid igast küljest piirasid ja oma sakusmente kõige paremaks kiitsid.

Peale NO99 filmi jätkus programm aga üllatavalt rahvalikult – lavale tulid Trad.Attack! ja Ivo Linna. Mitte korraga, vaid ükshaaval. Veidi enne üheksat suundusime järjekorda, et presidendi kätlemistseremoonias oma etteaste teha. Presidendini jõudsime pea kaks tundi hiljem, pool üksteist. Kuid ega see sabas seismine nii hull polnudki – ümberringi olid sõbralikud inimesed, kellega juttu ajada ja taustal kõlas Ivo Linna muusika.

Kui lõpuks presidendini jõudsin, siis tundsin isegi väikest ärevust. Omalt poolt ütlesin talle paar tunnustavat sõna tema kõne kohta. Eks temal oli sel õhtul kõige raskem. Tundus, et mu sõnad jõudsid talle hoolimata eelneva 1000 inimese kätlemisest kohale, sest ta tänas mind soojalt. Lahkudes naeratasin veel kaamerasse – klõps! – ja läbi meie tähetund oligi.

Kätlemisele järgnev oli minu jaoks peo kõrghetk. Ivo Linna oli just jõudnud rahvuslike lugudeni ja inimesed lava ees käest kinni võtnud, et koos muusika rütmis neid kiigutada. Üks lähedal seisev daam viipas mulle, et liituksin. Oleksin teinud seda ka kutsumata. Kõlas „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. Laulsin ja kiigutasin käsi ning imestasin, et isegi presidendi vastuvõtul võib midagi nii ehtsalt eestlaslikku kogeda.

Iff tegi rahva tungival soovil veel mitu lisalugu. Kui need lõpuks lõppesid ja lavale astus DJ Peeter Volkonski, hakkasid külalised järk-järgult minema voolama. Pikast päevast ja kuus tundi püsti seismisest väsinud, tellisime ka meie omale taas sohvri järgi, kes oli väga rõõmus, et sai täna õhtul võimaluse paari auväärt külalist sõidutada. Läks temagi päev korda.

Kella ühe paiku sain oma kalli seltsi diivanile heita, et juba mõne hetke pärast sini-must-valgeid unenägusid näha.