Akadeemiline maastik ja mitteformaalne õppimine?
Eks meil tuleb inimestena kogu aeg ette, et õpime ka väljaspool formaalset ülikooliharidust. Toimugu see siis Seltsi koosolekutel, ürituste korraldamisel, protokollimisel, lihtviisil inimsuhtluse edendamisel või ka hobitegevuste käigus, näiteks millegi uue omandamisel ehk kokkuvõtvalt – õpime alatasa!
Minu elus oli just hiljuti üks selline õppimise olukord, kui mul oli võimalus Erasmus+ programmiga viibida Galiitsia metsade vahel Hispaanias. Nimelt oli tegu noorsootöötajatele ja teistele noortega tegelevatele inimestele mõeldud treeningkursusega. Eesmärk oli anda meile kätte “tööriistad”, mis toetavad meid töös noortega. Programmi nimi oli “Green Horizons – empowerment for a sustainable future”, programmis keskenduti jätkusuutlikusele ja maaelu taastamisele. Seekordseks saatjaorganisatsiooniks oli Monada MTÜ ja Hispaania poolelt oli korraldajateks Ticket2Europe.
Projekt kestis kaheksa päeva ja pea terve selle aja sadas korralikult vihma – see polnud just midagi, mida Hispaaniale mõeldes ette kujutasin! Kuid see ei määranud meeleolu, kuna asusime kohe tegutsema. Iga päev algas kogunemisega, kus rääkisime oma ootustest algava päeva suhtes ning keskendusime korraks oma suhetele kaaslastega – see andis meile kõigile kohe võimaluse pöörata tähelepanu teemadele, mis paljude inimeste (23 osalejat ja 4 läbiviijat), koostegutsemisel võivad kergesti tekitada arusaamatusi. Enne igat teemaplokki, mida alustasime, toimus meil “energizer”, millest võib mõelda kui grupi ühtlustamise ja koostööks ettevalmistamise häälestusest. Üldjuhul oli tegu kiire ja energilise mänguga. Seejärel istusime maha ja kuulasime meie programmi koolitajaid, Marta Pernas ja Matías Mesas, kes on mõlemad ligi kümme aastat tegutsenud noorsootöö ja jätkusuutlikkuse vallas Ticket2Europe noorsootöö grupis (https://ticket2europe.eu/en/home/).
Pealelõunasel ajal pühendusime iseseisvale tööle või grupitööle. Siis läks asi põnevaks! Nagu arvata võis, kui on tegemist 23 inimesega kaheksast erinevast riigist – Hispaania, Portugal, Sloveenia, Serbia, Slovakkia, Itaalia, Kreeka ja Eesti, siis on ka päris mitu erinevat viisi, kuidas inimesed ülesannetele lähenevad. Lisaks varieerus suuresti ka osalejate taust ja vanus – hariduselt oli nii biolooge ja tehnolooge (minu näol on tegemist keskkonnatehnoloogiga) kui ka rahvusvahelise suhete ja meditsiini taustaga inimesi, vanused varieerusid 18-st kuni hiliskolmekümnendateni. Seega arutelusid oli ja vestlused venisid tihti ka ettenähtust pikemaks, kuna lihtsalt oli nii palju mõtteid ja kogemusi, mida oli soov kuulata. Paljud jutustasid oma kodudest maakohtades, kust töökohad on viimaste aastakümnetega liikunud ära linnadesse, mistõttu maaelu jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Just eriti noorte vaatevinklist, kes alles alustavad oma iseseisvat elu ja soovivad tunda end ka suurema elumelu osana. Samas oli jällegi õpetlik kuulda meie võõrustaja lugu. Nimelt oli Alex teinud oma elu 30. aastal kannapöörde ja naasnud oma vanavanemate varemetes kodu juurde ning leidis seal oma praeguse kutsumuse – Abeiro da Loba (https://abeirodaloba.com/en/). Abeiro da Loba on tema ülesehitatud vanavanemate kodu, mis on nüüd võõrastemajaks ränduritele, kes käivad mööda palverändurite rada, mis majast paarisaja meetri kauguselt möödub (Camino de Santiago) ning on ühtlasi ka linnainimeste getaway ehk pääsepaik. Sellega on ta toonud nüüdseks oma kogukonda juurde palju elu ja elevust. Kohalikud tervitasid meid heal meelel ja kutsusid isegi oma kodudesse kohvile – oli näha, et nad tõesti väärtustavad elavnenud suhtlusvõimalusi.
Ka meie saime osa Caminost nagu seda kutsuti – kõndisime 10 km lähimasse linnakesse, kus intervjueerisime kohalikke. Küsisime nende elu kohta, proovisime mõista, mis hoiab inimesi linnastumise eest ja mis on see, mis linnadesse kisub. Kohtusime väga meeldiva noore paariga, kes meile heameelega oma elust rääkis. Neile väga meeldis rahulik elu ja natuke aeglasem tempo, mõlemal oli õnnestunud leida paari kilomeetri raadiuses oma kodust ka tööd, mees tööstuses ja naine ilusalongis, mis oli avatud peale Covid-19 puhangute lõppu. Kogukonnatunne – sellest ei saanud üle ega ümber, see peab olema, et elu saaks kesta ja oleks väärtuslik ka maal. Inimesed ei tohi üksi jääda. Kui praegu on ülejäänud Hispaanias turistidega probleemid (https://www.forbes.com/sites/brittanyanas/2025/02/12/spain-tourist-ban-what-to-know-before-your-trip/), siis Galiitsias tervitati meid meeleldi just väikestes külades.
Kuna selliste projektide üks tulemus on pea alati soojad sõprussuhted ja ka uued tugevad kiindumused, siis lõpuks enam keegi ei mäletagi, et alguses oli võibolla raskusi suhtlemise ja üksteise tausta mõistmisega. Koos on nii palju õpitud, on tundide viisi ettekandeid kuulatud ja neid ise teistele esitatud, koostöövaim on erk ja ollakse valmis tegutsema. Ja see ongi hea, kuna tuleb teha ka dissemination (ingl. k. levitamine), mille käigus jagatakse õpitut, et info jõuaks ka järgmiste inimesteni. Mis kõige parem – meil oli juba idee ka olemas!
Nimelt mina, Sloveenia noormees, Itaalia noormees, Portugali noormees ja Serbia neiu otsustasime, et paneme käiku oma idee, mille viimases grupitöös koos välja mõtlesime. Teema oli “Kuidas säästa igapäevaselt energiat?” – lihtsad trikid ja nipid, mida kasutada ja see kõik üsna lihtsalt esitatuna, kuna meie sihtrühmaks oli teismelised. Olime välja mõelnud, kuidas me seda teeme – koostame ise Canvas postrid, mida saab välja printida ja ka Instagramis jagada, igale jäi oma osa ülesandest. Esimene teema oli kodutehnika energiatarbimine; teiseks, kuidas ära kasutada päevavalgust; kolmandaks transpordi rohelisemaks muutmine ja neljandaks energia otstarbekas kasutamine. Viies inimene grupis oli meie Canvase võlur, kes meie tekstide põhjal pidi postrid kokku panema. Iga postituse alla panime selgituse, miks pole antud tegutsemisviis kõige optimaalsem energiahoiu seisukohast ning kuidas seda optimaalsemaks teha. Rõhutatud oli loomulikult ka viitamine, et andmed oleksid kindlad ja kontrollitavad. Plaan oli paigas ja tähtajaks sai pandud nädal peale Erasmus+ projekti lõppu, kuna dissemination toimub peale projekti lõppu ja see on arutluse all alles viimasel päeval.
Nädal peale projekti lõppu, kui jõudis kätte meie endi pandud esimene tähtaeg, millal pidime mustandeid omavahel jagama ja tagasisidestama, teatas üks noormees, et tema teeb seda koostööd siiski koos oma riigi grupiga. Selge, pole hullu, teeme ise! Meil olid õnneks tehtud igaühe osa infootsingust (mina võtsin ka grupist lahkunud noormehe osa enda peale), mille põhjal tuli teha postrid. Nüüd, nagu vahel ikka grupivestlustes juhtub, tekkis vaikus. Noormees, kes lubas tegeleda postritega, oli justkui haihtunud. Siiski, mõned päevad hiljem jõudsid meie gruppi ka minu teksti lõpust leitavad postrid. Plaan oli postitada üks poster iga paari päeva tagant saatjaorganisatsioonide Instagramis. Möödus veel nädal, disseminationi tähtaeg oli vaid paari päeva kaugusel, kui lõpuks saime ka postritele n-ö viimase lihvi antud ja logod peale. Hakkasin omalt poolt postitusi sättima, et need organisatsioonile postitamiseks edasi saata. Kuid nüüd saabus järgmine takistus – kus on andmeid toetavad viited? Kust on saadud postritel olevad numbrid ja kuidas on leitud tekstides olevad protsendid? Grupivestluses lubatakse leida ja saata info viited, kuid mida ei tule? Viiteid.
Seega siin ma nüüd olen, kirjutan oma kogemusloo rahvusvahelisest projektist ja koostööst. Meie plaan oli hea ja koostöö oli sujuv kuni veetsime aega koos ja saime keskenduda Galiitsias vaid sellele projektile, kedagi ei painanud eksamid ega koolitööd, töö ei kihutanud tagant. Siin on kindlasti mõnus õppekoht nii mulle kui ka minu projektikaaslastele – kerge on teha koostööd, kui kohustusi pole! Kuid peab ka arvestama, kuidas võetud kohustused täidetud saavad. Minu jaoks jäi tähtsaimaks info õigsus ja paikapidavus, ilma viideteta ei ole mul võimalik postitada n-ö õpetlikku postrit, seega on siin sellest hoopis õpetlik lugu!
Julgustan kõiki, kes seda blogipostitust loevad, siiski üliägedatest Erasmus+ projektidest osa võtma ning võtma endale ka kohustusi, aga ka täideviimisel kõrgeid standardeid hoidma, sest nii me areneme ja suudame järgmine kord veel paremini!
Siin on lõpuks valminud kolm postrit neljast, millelel pidi tulema alla selgitav tekst koos viidetega andmetele, kuid milleni lõpuks grupiga kahjuks ei jõutudki. See eest hea õppekoht meile kõigile.
