1927 | Legendaarne õppejõud saab doktoriks

Ekskursandid kodumaa loodust tundma õppimas 1935. aastal, ekskursiooni juht Johannes Piiper keskel heledas mantlis.

Omal ajal kuulus põhjalaste kirjusse perre zooloog Johannes Piiper, kes on ajalukku läinud kui üks esimesi eestikeelse populaarteadusliku looduskirjanduse üllitajaid. Tema tuntuimad teosed on neljaosaline “Pilte ja hääli kodumaa loodusest” ja “Rännakud Eesti radadel”. Mainimist väärib tõik, et viimase ilmudes oli Piiper juba 86-aastane.

Piiper kirjutistele on omane värvikas keelekasutus. Ilmselt teavad kõik, kes kunagi on osalenud Tartu ülikooli linnuvaatluse praktikumis, et punarinna laul on nagu klaaspärlite puistamine marmortrepile. See võrdlus kuulub loomulikult Piiperile. Olgu veel mainitud, et just tema pani aluse ka siiani toimuvatele linnuvaatluse välipraktikumidele Raadi kalmistul.

1927. aastal sai Piiperist Tartu ülikooli korraline professor. Samal aastal kaitses ta Londonis oma doktoritöö lindude selgroo võrdlevast anatoomiast.

Ilmavalgust nägi Piiper 1882. aasta aprillis Tallinnas ning ta kasvas üles voorimehe peres. Ta lõpetas Tallinnas Nikolai gümnaasiumi ning siirdus seejärel Venemaale, kus 1913. aastal lõpetas Peterburi ülikooli loodusteaduskonna.

Seejärel töötas Piiper kooliõpetajana, kuid 1919. aastal kutsuti ta Tartu ülikooli zooloogia lektoriks. 1924. aastal sai temast erakorraline professor. Õppejõuna töötas Piiper kokku 40 aastat (1919–1959) ning temast sai tudengite seas legend. Nimelt võisid tema ülipõhjalikud eksamid kesta päeva või kauemgi.

1924. aasta oli Piiperi jaoks eriline veel teiselgi põhjusel: talle sündis poeg, kes kandis isaga täpselt sama nime ning kellest sai samuti professor – füsioloogiaprofessor maailmakuulsas Göttingeni ülikoolis.

Piiper tegutses arvukates erialaseltsides ja organisatsioonides. Näiteks oli ta 1922-1929 Eesti Loodusuurijate seltsi president ning asutas ka selle ornitoloogiaosakonna.

Piiper suri 5. oktoobril 1973 ja on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Grupipildi foto: Rahvusarhiiv