Lipp

Põhjala lipu annetas seltsile 1928. aastal vil! Mihkel Pung. Ühelt poolt on lipp taevasinine ja teiselt poolt valge. Taevasinisel taustal on kuldse tammepärjaga ümbritsetud hõbedane Põhjatäht ja selle all seltsi nimi. Valgel poolel on seltsi asutamise aasta. Lipu juurde kuuluvad ka taevasinised särbid, mida ametlikel üritustel kannab lipuvalve.

Lipp tunnistati Põhjala lahutamatuks osaks seltsi üldkoosolekul 1. jaanuaril 1929. aastal. Lipp on seltsi rõõmude ja kurbuse väljendajaks riigi, ülikooli ja Põhjala pidulikel sündmustel.

Sõrmus

Põhjala sõrmus on tugeva ühtekuuluvuse ning lubaduste pidamise märgiks. Algsel kujul oli sõrmus rauast, sümboliseerides “raudset” sõprust, hiljem on sõrmuste tegemiseks kasutatud kulda ja terast. Kahe metalli – raua ning kulla – sidumine on küllaltki tähelepanuväärne. Paguluses ei leitud meistrit, kes oleks suutnud seda teostada ja sõrmused valmistati kullast ning hõbedast. Neist materjalidest valmistati sõrmuseid ka pärast taasasutamist, kuid 2014. aastal võeti uuesti kasutusele raud ja kuld.

Sõrmuse plaadil on Põhjatäht – sümboolne eesmärk julgete ideede teostamisel. Siseküljele on graveeritud seltsi ladinakeelne deviis “Non scholae, sed vitae discimus” (Me ei õpi kooli, vaid elu jaoks). Sõrmust kantakse vasaku käe keskmises sõrmes.

Sõrmust saades annab põhjalane pühaliku tõotuse anda endast parim isamaale ja Põhjalale, olla kaasvõitlejatele ustavaks sõbraks ja alistuda Põhjalas maksvale korrale, kinnitades seda oma allkirjaga sõrmuseraamatus.

Sõrmuse kasutamist reguleerib sõrmuseraamat.

Märk

Sõrmuseplaadiga sarnanev märk võeti kasutusele 1992. aastal. Märki kantakse üliõpilasmütsil või pintsaku revääril. 2014. aastal võeti kasutusele ka liblikkinnitusega märk, mida saavad ametlikel üritustel kanda naisliikmed.

Märkide kasutamist tingis sõrmuste valmistamise keerukus. Samas ei ole märk kujunenud sõrmuse asendjaks, vaid peamiselt kuuluvust kinnitavaks välismärgiks.