Ajalugu

ALGUSAASTAD

EÜS Põhjala loeb oma alguseks 13. novembrit (vkj) 1884, mil 12 eesti üliõpilast moodustasid Peterburis Sõbrade Salgakese. Pärast põhikirja väljatöötamist püüti seda ametlikult kinnitada, mis aga tollaste poliitiliste olude tõttu jäi teostamata ning sõpruskond tegutses salaja. Seltsi tegevuse lipukirjaks sai “Töö isamaa kasuks”. Ühenduse põhieesmärkideks olid eesti kultuuri edendamine ja rahvusliku meelsuse säilitamine oma liikmete hulgas ettekandekoosolekute ning rahvuslikel tähtpäevadel korraldatud pidulike koosviibimiste kaudu. Illegaalselt tegutsemise tõttu oli raskendatud uute liikmete vastuvõtt, samuti oli takistavaks teguriks korraldus, mis keelas ülikooliga samast õpperingkonnast pärit üliõpilaste immatrikuleerimise. Seetõttu vaibuski kogu tegevus 1889. aastal, kui suurem osa sõpruskonna liikmeid ülikooli lõpetas.

1890. aastast pääses jälle rohkem eesti üliõpilasi Peterburi õppima. Neevalinna jäänud salgakese liikmed koondusid Peterburi Eesti Heategeva Seltsi juurde, moodustades aja jooksul selle agarama liikmeskonna.

26. novembril 1897. aastal moodustati Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, kuid ka selle põhikirja ei õnnestunud registreerida. Niisiis tegutseti salaja, kuid isamaaliste aadete järgi edasi kuni mässulise 1905. aastani. Sealt alates hakkas üha olulisemat osa etendama seltsi radikaalsem tiib, kes nõudis näiteks ka madalama astme õppeasutuste õpilaste vastuvõtmist seltsi. Rahvusliku suuna pooldajate ainsaks valjapääsuks näis olevat seltsi ametlik registreerimine. Kuna üliõpilaste organisatsiooni registreerimine polnud võimalik, taotleti luba tegutseda vilistlaste organisatsioonina Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi nime all. Kauaoodatud kinnitus saabus 3. novembril 1909. Abiandmise Seltsi tegevus hakkas kulgema Sõbrade Salgakese põhimõtete järgi, pannes rõhku eesti soost üliõpilaste rahvusliku meelsuse hoidmisele. 1905. aasta revolutsiooni mõjul võtsid mitmed seltsi liikmed omaks marksistlikud põhimõtted, eriti uued üliõpilased (A. Rei, A. Oinas, J. Anvelt, V. Kingissepp). Konflikt meelsuste ja poliitiliste vaadete üle püsis radikaalse tiiva seltsist lahkumiseni 1909. aastal.

1909.aastal oli Peterburis enam kui 200 eesti üliõpilast, kellest pooled kuulusid seltsi nimekirja. 

EÜS PÕHJALA 

3. märtsil 1913 kerkis üles Abiandmise Seltsi nime muutmise küsimus, uueks nimeks sai Eest Üliõpilaste Selts Põhjala. Nädal hiljem toimus ka järjekordne pereheitmine. Lahkusid 12 liiget, kes polnud rahul seltsi vaba korraga ning hiljem asutasid korporatsiooni Rotalia.

AASTAD 1916 – 1940

Põhjala oli Peterburis aktiivne kuni 1916. aasta kevadeni. Siis arvati mobilisatsiooni alla meesüliõpilased, kes olid sunnitud õppetöö pooleli jätma. Järelejäänud naisliikmed sõitsid enamasti Eestisse. Suurem osa Peterburist kodumaale naasnud põhjalasi asus elama Tallinna ning nii asutati 7. jaanuaril 1918 Tallinna osakond. Põhimõtteline nõusolek seltsi juhatuselt Peterburis oli saadud ning märtsis tunnustas sealne peakoosolek Tallinna osakonda seltsi organiseerijana kodumaal.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses lühikest aega ka osakond Narvas. Tolleaegse Eesti Päevalehe toimetus koosnes suures osas põhjalastest, kes hoidsid sidet Eesti ning selle välisdelegatsiooni vahel. Põhjalased alustasid ka Narva Kaitseliidu loomist, mis võttis vastu Punaarmee esimesed rünnakud.

Vabadussõja tõttu kulus aega, enne kui põhjalased hakkasid koonduma õpinguteks Tartusse. Tartus registreeriti selts alles 1920. aastal. 1925. aastal loodi autonoomse korraldusega organisatsioon EÜS Põhjala Tallinna koondis, mis tegutses sama kodukorra alusel kui selts Tartus.

Eestis tegutsemist alustades tuli ümber korraldada seltsi sisuline töö ja ülesanded. Peterburis oli Põhjala eelkõige eesti keele ja rahvusliku meelsuse säilitaja, muutunud olukord nõudis eesmärkide ja meetodite uuendamist. Ümberkorralduste ja uute tegutsemisaluste kujunemise protsess kestis 1920ndate lõpuni. Tulemuseks oli omalaadne organisatsioonivorm, mille traditsioonid pärinesid Peterburist, kuid põhieesmärgiks sai oma liikmete kasvatamine, mis oli alati olnud omane üliõpilasorganisatsioonidele Tartus.

Kasvatussüsteemis oli põhirõhk n-ö klubilisel tegevusel, millele alles hiljem lisandus teistes organisatsioonides tavaline iganädalane referaatkoosolek. Selts jätkas oma rahvuslikkuse hoidmise traditsiooni. Kasvatus lähtus soovist arendada liikmeid kui indiviide vastavalt nende võimetele, suunates neid vastutustundlikeks akadeemilisteks kodanikeks saamise poole ja püüdes kasvatada tõelisi kultuurinimesi, hoidudes võõrapärastest pimesi järeleaimamistest. Rõhutati erinemist korporatsioonidest. Heinrich Laretei on sellest kirjutanud järgnevalt: ”[Põhjala] leides, et seltskondlik kasvatus on akadeemilise hariduse saanud inimesele küllaltki tähtis ja et üliõpilased seda Tartu ülikooli korralduse juures kustki mujalt ei võinud saada, pidi seda andma üliõpilasorganisatsioon. Seltskonnakasvatuse meetod läks aga “Põhjalas” tunduvalt lahku korporatsioonide omast. Kui viimaste meetod põhines keskajast pärineva vastuvaidlemata kuulekuse kultiveerimisel, püüdis “Põhjala” soovitud tulemusi saavutada eeskuju andmisega ja küllaldaste võimaluste loomisega sobivate käitumisvormide omandamiseks. Pimesi sõnakuulmise asemel püüdis “Põhjala” rõhku panna inimeste isiklikule algatusvõimele ja individuaalsuse väljaarendamisele. Pearõhk pandi siiski sellele, et ette valmistada üliõpilast tulevaseks riiklikuks ja ühiskondlikuks tööks”. (H. Laretei. Ülikoolis. – Rmt: Mälestusi Tartu Ülikoolist 1919–1944. Koost. S. Issakov, H. Palamets. Tallinn 1992)

Eesti Vabariigi ajal hakati tegelema ka spordiga. 1924. aastast on Põhjalas tavaks mõõduvõtt viievõistluses. Iga-aastaste suvepäevade traditsioon sai alguse 1920ndate teisel poolel. Üliõpilaskonna ettevõtete ja organisatsioonide omavahelistes suhetes oli ja on seltsi püüdeks edendada solidaarsust ja asjalikku koostööd.

Jätkuvalt peeti seltsis eriliselt oluliseks liikmete individuaalsust, näiteks ei piiratud kuigivõrd liikmete tegevust väljaspool organisatsiooni. Tolleaegsed Tartu olud tingisid aga ühe sisulise muudatuse, nimelt meesseltsiks muutumise. 1924. aastal otsustati naisliikmete vastuvõtmine lõpetada, allesjäänud siirdusid aja jooksul vilistlaskokku.

1925. aastal loodi autonoomse korraldusega organisatsioon EÜS Põhjala Tallinna koondis, mis tegutses sama kodukorra alusel kui selts Tartus. 1940. aastal kuulus Põhjalasse (Tartu ning Tallinna osakonnad ja vilistlaskogu) 365 liiget, neist vilistlasi üle 200. 

1928. aastast on seltsil põhjatähte ning tammepärga kujutav lipp, 1929. aastast on kasutusel seltsi liikmete olulisim välimärk, põhjatähega sõrmus, mille sisse on graveeritud deviis: Non scholae, sed vitae discimus. 1992. aastast on kuuluvust kinnitava välismärgina kasutusel ka sõrmuseplaadiga sarnanev märk, mida kannavad riietel või üliõpilasmütsil EÜS Põhjala tegevliikmed ja vilistlased.

VÄLISSUHTLUS 

Üliõpilasi ühendava Soome-Eesti-Läti-Leedu Üliõpilasorganisatsioonide Liidu (SELL) mõtte Eesti üliõpilaskonnas algatasid põhjalased. Vil! Richard Övel, kes üliõpilaskonna välistoimkonna liikmena oli tegelenud üliõpilaskondade rahvusvaheliste suhetega, koostas kava Balti akadeemilise liidu loomiseks. 1923. aastal toimus Tartus esimene konverents, kus lõi aktiivselt kaasa ka teine põhjalane Heinrich Laretei. SELL-i tähtsaimaks töövormiks olid perioodiliselt korraldatavad konverentsid. Liit tegeles üliõpilaskondadevahelise informatsioonivahetuse parandamise, õppereiside, üliõpilasvahetuse ning mitmesuguste spordi- ja kultuuriürituste korraldamisega. SELL oli sõdadevahelisel perioodil esimene ja kõige kauem (1923–1940) eksisteerinud ühendus Balti riikide vahel. See ühendus arendas üliõpilastes poliitilist mõtlemist ja lõi paremad võimalused naaberriikide ja -rahvaste tundmaõppimiseks. Mitmed üliõpilased töötasid hiljem riigiasutustes ning see aitas edaspidi tihendada Balti riikide koostööd.

Soomes asuv Eteläsuomalainen Osakunta on EÜS Põhjala ametlik sõprusorganisatsioon aastast 1930. Rootsis EÜS Põhjalal ametlikku sõprusorganisatsiooni ei ole, aja jooksul on aga tekkinud tihedamad sidemed nelja natsiooniga: Gotlands Nation´iga, Värmlands Nation´iga, Stockholms Nation´iga ja Göteborgs Nation´iga.

PAGULUS 

Sõja-aastatel pääses põhjalasi Läände umbes sadakond. Põhjalaste pääsemine Rootsi ning edasine paiknemine maailmas on sarnane kõikide väliseestlaste saatusega. Rootsis jätkati aktiivset tegevust juba 1945. aastal Heinrich Laretei eestvõttel. 1952. aastal asutati koondis USAs, 1953 Kanadas. Ehkki 1947. aastal otsustati vastu võtta ka uusi liikmeid, tehti seda esialgu väga harva. Paljud koondise liikmed osalesid aktiivselt teiste Eesti organisatsioonide töös.

Aastateks jäi selts paguluses piirduma senise liikmeskonnaga. Väliskoondised asutati ametlikult suhteliselt hilja, alles 1950ndate alguses. Nende ühendamiseks moodustati koondistevaheline keskjuhatus Rootsis. Noorliikmeid hakati vastu võtma alles kümnendi lõpul, sellega seoses kerkis koheselt üles ka segaseltsi taastamise küsimus ning rahvuse ühendamise seisukohast lähtudes alustaski  Rootsi koondis 1960. aastatel taas naisliikmete vastuvõttu.

Kodumaale jäänute vaheline side jäi tugevaks. Tegevust jätkati salaja, käidi omavahel koos ning tähistati seltsi tähtpäevi. Eestis taastus selts vilistlaskogu vormis 1956. aastal. 

TAASASUTAMINE

EÜS Põhjala tegevus Eestis taastati 1989. aasta novembris. Põhjala, nagu ka teiste suuremate seltside ja korporatsioonide taasasutamine jääb aega, mil Eestimaal olid märksõnadeks vabadus, omariiklus ja laulev revolutsioon. Kuivõrd kogu ühiskonnas taastati hoogsalt Teise maailmasõja eelseid traditsioone, organisatsioone ja kõike muud võimalikku, siis oli ka seltside ja korporatsioonide taasasutamine igati loomulik samm.

Sarnaselt Eesti riigiga tehti seda järjepidevuse põhimõtet silmas pidades. Ligikaudu pool sajandit välismaal ja põranda all tegutsenud organisatsioonid otsustati uuesti muuta akadeemilisteks seltsideks ja korporatsioonideks nende korralisel kujul: semestriks valitavad ametikandjad, iganädalased koosolekud, ühisüritused teiste organisatsioonidega ja kõik muu, mida tänapäeval näha võime. Huvitav on ära märkida, et praegu tegutseb vaid üks akadeemiline organisatsioon, mille juured ei ulata Teise maailmasõja eelsesse aega.

Enne sõda oli EÜS Põhjalal ligikaudu kolmsada liiget, neist sadakond põgenes Läände, teine sadakond elas pärast sõda Eestis, ülejäänud langesid paraku erinevate režiimide ohvriks. Kuigi pool sajandit oli liikmete arvu märkimisväärselt vähendanud, leidus Eestis siiski piisavalt neid, kes aitasid tahtmist täis noortel tudengitel organisatsiooni taastada.

EÜS Põhjala taasasutamise ideoloogilised eestvedajaks sai tunnustatud arst Kuno Kõrge. Tolleks ajaks väärikasse ikka jõudnud mees oli mõistagi EÜS Põhjalaga liitunud enne sõda. 1989. aasta juulis peeti vilistlane Mihkel Virkuse eestvedamisel Otepääl EÜS Põhjala suvepäevad, sinna kutsuti ka kolm tollast Tartu ülikooli üliõpilast, nende hulgas Kuno Kõrge pojapoeg. Taasasutamise protsess kulmineerus 1989. aasta sügisel. EÜS Põhjala põhikiri registreeriti Tartu linna täitevkomitee korraldusega nr 570 13. oktoobril, taasasutamise pidustused peeti 25.-26. novembril. Aktus toimus Tartu ülikooli aulas ja lipp õnnistati Pauluse kirikus. Paraku jäi pidulikke sündmusi varjutama Kuno Kõrge surm 29. novembril. Kuna suurem osa Eestis elavaid vilistlasi tegutses Tallinnas, otsustati ka sinna üliõpilaskoondis asutada. EÜS Põhjala Tallinna koondise taastamiskoosolek toimus 16. jaanuaril 1990.

Omaette huvitavaks küsimuseks kujunes naisliikmete vastuvõtmine. Taasasutamise järel oli EÜS Põhjala lühikest aega meesselts, kuid 1994. aastal võeti ametlikult vastu esimene naissoost noorliige ning sellest ajast peale on neid lisandunud igal semestril.

Olukord 1990. aastate alguse akadeemilistes organisatsioonides oli võrreldamatu praegusega, puudu oli kõigest peale ideede: liikmetest, majanduslikest võimalustest ja ennekõike tegutsemispinnast. Ka organisatsioonidel, kellel oli nende sõjaeelne hoone säilinud, võttis selle tagasisaamine aastaid. EÜS Põhjalale tagastati Tartus tühi krunt Vallikraavi tänaval ja hiljem ka majaosa Tallinnas Roosikrantsi tänaval.
Püsivate ja järjepidavat tegevust võimaldavate ruumide leidmine võttis aega, seniks  aga tegutseti seal, kus võimalik: keldrites, ühiselamutubades ja ajutise iseloomuga üüripindadel. Just sobivate ruumide puudumisel jäi EÜS Põhjala tegevus Tartus soiku ja kandus rohkem Tallinna, liikmete arv hakkas Tartus jälle suurenema 1997. aasta paiku. Pärast seda on kasv jätkunud. 2003. aastal osteti EÜS Põhjala Tartu koondise praegune seltsikorter, majaosa aadressil Jakobi 23. Uue aastatuhande algul tehti Tallinna tegevkoondise jaoks korda keldrikorter Roosikrantsi tänaval. Sellega olid mõlemad üliõpilaskoondised saanud endale oma ja püsiva kodu ja kuigi EÜS Põhjala ei saa kunagi valmis, võib seda siiski lugeda taasasutamise lõpuks.